SUUR päev

Täna on põhjust jälle üle pika aja edusammudest raporteerida. Bennetti abiga on Seljakott lõpuks ametlikult 6 kohaline N1 kategooria kaubik.

Vahepeal on veel tehtud:

* tagasillas on vana ulunud peaülekande asemel sees uus koos kõigi uute laagritega

* valmis ja küljes on ülemise magamisaseme külgkandurid

* paigas on ülemise magamisaseme plaat, mis on vaja veel viimistleda

* esiistmed on komplekteeritud pöördkonsoolidega

Samuti on täiendust saanud tehnikahunnik garaažinurgas:

* olemas on uus Truma E2400 ahi

* olemas on Kramer'i 2-põletiga köögi pliidi ja valamu kombo

* Saksamaalt on teel mootori jahutusvedelikult soojusvahetiga ja elektriga töötav 15l boiler

* samuti on teel Trav-l-Cool 12V laekonditsioneer

* Waeco 12A akulaadija

* hunnik isolatsioonimaterjali

* hunnik erinevaid LED lampe

* nipet-näpet AV ja IT tehnikat :)

Suurematest töödest autoga on veel ootel tagavedrude vahetus ja tagasillale õhkpatjade paigaldus, samuti vintsi paigaldus.

päikesepaneelide ja konditsioneeri test

Laotasin päikesepaneelid terassile, et kontrollida kas ikka töötavad. Ilm oli parajalt pilvine ja paneelid andsid välja 24,1 V. Komplekt koosneb neljast 15W paneelist suurusega 300X900, seega kokku paneelide pinda napilt üle 1m2. Veidi nigel tundub hetkel komplektis kaasas olnud laadimise kontroller, see tuleb ilmselt mingi korralikumaga asendada.

Konditsioneer tundub kah töökorras olema, vähemalt voolu võttis sisse ja kõik režiimid tundusid töötavat.

head ja halvad uudised

Esimene hea uudis oli see, et seoses rataste vahetusega on pea-aegu kadunud vibratsioon, mis varem oli 60-70 km/h vahemikus. Halvaks uudiseks oli see, et kui Rein autol mahlasid vahetas, selgus kurb tõsiasi, et auto tagumine peaülekanne on tänu oskamatule koostamisele valesti kulunud ja see oligi transmissiooni ulumise põhjus. Teine hea uudis oli see, et täna ülevaatusel selgus, et auto kõik pidurid töötavad laitmatult ja mootori heitgaaside tahmasus (0,79) on tehase normist (1,2) ja riiklikust normist (3,0) oluliselt madalam, põhimõtteliselt vastab auto EURO 4 saastenormidele, samuti polnud mingit lõtku liigendites.

Ees kaks istet

Leedust romulast toodud legost (parempoolse rooliga Sprinteri istme kosool ja vana juhiiste) sai ette kahese kõrvalistuja istme asemele ühene iste ja juhiistme vahetasin samuti Leedust toodud nahkistme vastu. Leedu romulad on tase omaette - põhimõtteliselt kõike on võimalik leida mida ettekujutada oskad, tuleb ainult peremehega jutupeale saada ja küsida osata. Ja hinnakujundus on oluliselt kliendisõbralikum kui eesti analoogsetes asutustes.

Eile tõin Leedust ära päikesepaneelide komplekti, konditsioneeri ja ühe üksiku esiistme (ilusa, nahkse :))

uued rattad

Eile sai Seljakott õiged rattad alla - G-klassi 7" laiadel originaalvaluvelgedel 235/75-15 Hercules Terra Trac A/T rehvidega. Täna sai juhiiste pöördkonsooli ja kong sai lõplikult tühjaks - põrandalt vana veekindel vineer ja seintest alu. paneelid ära.

Karp on valmis

Lõpuks on Seljakotil sarikapidu peetud ja n.ö. karp on valmis. Sai hea... Ilus ja sile :)
Nüüd jätkub ehitus sisetöödega.

veel ilatilgutamist: WESTFALIA JAMES COOK REVIEW

Ilatilgutamiseks: Rosenbauer LFA-B Oberaigner 6x6

Seljakott on ajutiselt cabrio

Eile lõigati Seljakotil katus maha. Samuti on tehtud kerele rooste laikude parandusi ja värvi eeltöid.

Seljakott läks katusekõrgenduse paigaldusse

Täna läks Seljakott katusekõrgenduse paigaldusse ja kere remonti. Pildid enne kere väliskuju totaalset muutumist:

Katusekõrgendus jõudis Eestisse

Leedust lammarist soetatud plastikust 70cm kõrgune katusekõrgendus jõudis Tallinna.

Kindlustusest

Kodanik on korralik liikleja ja väljateeninud kindlustuse riskigrupi 0,4. Asutab sama kodanik ettevõtte, ostab ettevõttele auto ja äkki on seesama kodanik muutunud kindlustuse jaoks liikluses 3 korda ohtlikumaks, sest ettevõtte riskigrupp on 1,2. Nagu autot juhiks ettevõte, mitte kodanik, kelle riskigrupp on 0,4. Kodanik ei ole nõus jaburalt kalli kindlustusega (ca. 4800.- krooni aastas) ja uurib võimalusi. Tuttav kindlustusagent selgitab mida teha. Kodanik võtab jalad selga ja suundub Maanteeameti Põhja Regioonaalsesse Liiklusregistri Büroosse (rahvaseas enam tuntud kui Tallinna ARK), esitab avalduse registriandmete muutmiseks ja maksab pingul riigieelarvesse 300.- krooni riigilõivu. Kogu muutus seisneb selles, et üks kasutaja muutub VASTUTAVAKS kasutajaks ja kindlustusmakse langeb umbes 1600.- kroonini, seega sääst umbes 3000.- krooni.

Seljakotil on Eesti numbrid peal

Peale pooleteist nädalast vaheaega valisin taas ARK tel. numbri. Umbes kaks tundi proovimist ja viie erineva inimesega rääkimist, kellest üks hakkas jälle kahepoolega passi vajalikkusest rääkima läks mul s__t keema. Pmst. sõimasin vist näo täis registri osakonna juhatajal, kes 2-3 minutit peale mu sõnavõttu nohises telefoni ja siis palus mu numbri ja lubas tagasi helistada. 5-6 minuti pärast helistaski ja teatas pidulikult, et võin tulla autot registreerima, kõik dokumendid on korras. Mindud-tehtud.... pangaarve on 2800.- krooni võrra kõhnem ja Seljakott on Eesti registris.

raamatud

Kohale jõudsid amazon.de-st tellitud raamatud:












Sakslased on ikka müstilised, tuleb inimesel mingi jabur mõte, et teeks või ehitaks midagi. Huvi pärast otsing amazonis ja voil'a, umbes seitse sakslast on samale mõttele juba tulnud ja võtnud oma mõttest ja kogemustest ka raamat kirjutada. Saab näha kas neist ka mingit tolku tõuseb.

registreerimine vol. 2

Täna oli siis aega jälle probleemiga tegeleda. Hommikupoolik kulus helistamisele ja Land Roveri sõprade viidatud õigusaktidega tutvumisele ja vajalike väljaprintimisele. Telefonisuhtlusest suurt midagi välja ei tulnud - üks saatis teise, teine kolmanda ja kolmas Kõrge Ülemuse poole. KÜ telefonile pool päeva ei vastanud, egas midagi, hea on omada töökohta 5 min. autosõidu kaugusel. Autosse ja ARK Tallinna Büroosse. KÜ sekretär ütles, et KÜ on hetkel väljas aga peaks kohe tulema, tuligi. Rääkisin oma jutu ära, näitasin kõik paberid ette mis mul olemas (sedauste ja EN direktiivide väljatrükid jätsin hetkel portfelli varjule). KÜ uuris asja, kadus mu paberipakiga 5-7 minutiks registri osakonda, naastes ütles naeratades, et kõik on korras ja auto saab arvele võtta, midagi puudu pole. Kõne angaari, kus pidi tehtama uus akt. Angaaris oli suhtumine oluliselt leebem ja viisakam kui eelmisel korral ja lubati tegeleda tüübikinnitusega :)

Põhimõtteliselt jäi mul kogu sellest farsist arusaamine, et esimene ülevaataja, ei saanud lihtsalt aru, et see kollane templitega papitükk, millel on peal suurelt kiri Republik Österreich Zulassungsschein/Certificat d'immatriculation ja sees kõik auto andmed ongi selle auto registreerimistunnistus, mitte lihtsalt niisama ilus värviline paber.

Niisiis jääme nüüd tüübikinnitust ootama. Peale seda kui ma lehvitasin veelkord Austriast kaasasaadud üksiktüübikinnituse raamatuga lubati see korda ajada järgmise nädala jooksul.

seiklused Seljakoti registreerimisega Eestis

Teisipäeval peale Eestisse jõudmist käisin kohe ARK-s esmasel registreerimiseelsel ülevaatusel. Kaasas kogu paberimajandus mis austerlane mulle auto üleandes kaasa andis: vana Austria reg. tunnistus, Austria üksiktüübikinnituse dokumendid (raamat) ja teh. ülevaatuse paberid. Entsiastlikult ajasin auto Tallinna ARK ülevaatajate angaari, ülevaataja vaatas veidi kõõrdi autot ja nõudis dokumente, lappas neid ja ütles, nendega autot Eestis arvele ei saa, puudub Austria passi 1. ja 2. osa. Mul silmad imestusest suured - omaarust ju kõik vajalikud paberid olemas, et mida veel... Ok, auto vaadati üle, kontrolliti VIN koodid, mõõdeti, uuriti mingeid word-i faile ja ulatati mulle esmase ülevaatsue akt tekstiga: SÕIDUK EI VASTA NÕUETELE, puuduvad Austria registreerimistunnistuse uued osad.

Kõrvad longus lahkun ARK-st ja saadan meili auto müüjale küsimusega, kas mingid dokumendid jäid üle andmata. Mõne tunni pärast tuleb vastus: ei jäänud - kaheosalisi passe hakati Austrias väljastama alles 2000, minu auto on registreeritud 1999 ja olnud kogu aja ühe ja ainsa omaniku - Tiroler Wasserkraftwerke AG omanduses, seega sellel auto EI SAA olla uut kaheosalist reg. tunnistust.

Meel veidi rõõmsam võtan igaks juhuks kõne Austria Suursaatkonda Tallinnas, minuga vestleb meeldiv proua konsulaarosakonnast. Lepime kokku, et lähen järgmisel päeval sealt läbi, näitan oma paberimajanduse ette.

Kolmapäeva hommikul kohtungi Austria saatkonna konsulaartöötajaga, kes teeb kõne Innsbrucki politseisse, kes on selle auto 1999 a. registreerinud ja 2009 a. arvelt kustutanud. Loomulikult selgub, et sellel autol EI SAA olla muid dokumente kui need mis mul juba olemas on. Austria konsulaadi proua pakub lahkelt, kui muidu ei saa, siis ta organiseerib läbi diplomaatiliste kanalite Innsbrucki politseist kirjaliku kinnituse, et sellele autole pole kunagi väljastatud 2-osalist reg. tunnistust, seega ei ole mõtet seda ka nõuda, auto pole varastatud jne.

Veel kaks päeva (sic!) hiljem helistab mulle sama ARK töötaja, kes teostas autole esmase ülevaatuse, et olemasolevate dokumentidega autot Eestis arvele ei saa. Selgitan, et käisin Austria saatkonnas ja mida selat teada sain, ei, ikka pole hea, väide oli umbes selline, et auto registrist kustutamisel oleks justkui pidanud antama sellele autole uus reg. tunnistus!!! Soovitas suhelda ARK registriosakonnaga. Müstika!!!

Kuna mul väga kiiret pole, siis ootan juba huviga asjade edasist arengut.

Seljakott jõudis Eestisse

Seljakoti teekond Austriast Eestisse algas laupäeval 9. jaanuaril, Eestisse jõudisn esmaspäeva, 12. jaanuari õhtuks. Teeolud olid ülimalt viletsad, kuid samas oli võimalus edukalt katsetada Sprinteri 4-veo toimivust, toimis küll, isegi väga. Ilma selleta oleksin vist praegu veel teiselpool Alpe ja Beskiide ja kõiki teisi künkaid mis Tallinna ja Innsbrucki vahele jäävad.